Kevadkuud on möödunud kiiresti ning tagasi vaadates on need olnud täis tähendusrikkaid kohtumisi, inspireerivaid arutelusid ja väärtuslikke õpikogemusi. Koolitajana on mul olnud taas privileeg kohtuda inimestega, kes teevad oma tööd pühendumuse ja südamega ning, kelle kogemustest õpin iga kord ka ise. Olen saanud koolitada taaskord tegevusjuhendajaid – inimesi, kelle igapäevane töö on toetada teisi nende eluteel. Nendel koolituspäevadel on olnud ausaid vestlusi, kogemuste jagamist ja ühist mõtlemist selle üle, kuidas olla oma töös professionaalne, teadlik ja samas inimlik. Mind puudutab alati osalejate avatus ning valmisolek rääkida nii õnnestumistest kui ka väljakutsetest. Just sellistes aruteludes sünnib sageli kõige väärtuslikum õppimine.
Samuti oli mul rõõm viivuks kohtuda veebiseminari raames TUKO võrgustiku liikmetega, keskendudes meeskonna- ja võrgustikutöö teemadele. Need kohtumised kinnitasid taas, kui oluline on koostöö – nii organisatsioonide sees kui ka erinevate partnerite vahel. Ükski spetsialist ei tegutse päriselt üksi ning parimad tulemused sünnivad siis, kui inimesed julgevad üksteist usaldada, teadmisi jagada ja ühiste eesmärkide nimel tegutseda. Oli rõõm näha, kui palju tarkust, kogemusi ja pühendumust selles võrgustikus peitub.
Areng läbi väljakutsete ja tunnustuse
Kevad ei toonud kaasa ainult õnnestumisi ja sujuvaid koolituspäevi. Kevadesse mahtus ka üks korralik “ämbrite kolistamine”, kus tehnilised tõrked sekkusid plaanitust rohkem ja tugevamalt. Koolitajana soovin alati pakkuda osalejatele kvaliteetset ja hästi toimivat õpikogemust ning seekord ei kulgenud kõik päris nii, nagu olin ette valmistanud. Tagantjärele mõeldes olen selle kogemuse eest mõnes mõttes tänulik. Jah, sel hetkel oli see ebamugav, tekitas frustratsiooni ja nõudis kiiret kohanemist. Samas tuletas see väga selgelt meelde, et koolitaja töö ei seisne ainult heas ettevalmistuses, vaid ka oskuses ootamatustega toime tulla, säilitada rahu ja leida lahendusi olukordades, mida ei saa ette näha.
Jätka lugemist